Õpetaja Tea lugu

Tea Vallimäe õpetab Edgari kutsevaliku kursusele kultuuri ja ühiskonna ainet ning abipagari erialamoodulit.

Kuidas leidsid oma tee Edgari kursuse juurde?

Edgari rühma juurde sattusin läbi enda magistriõpingute. Lõpetades oma kutsepedagoogika bakalaureuse õpet ja soovides minna edasi õppima magistrantuuri, tajusin et samas valdkonnas seda tehes ei ole minu areng õpetaja ameti jaoks piisav. Vaatasin endasse ja mõtlesin enda seniste õpilaste peale ning jõudsin tõdemuseni, et väga tihti takerdub õppimine arusaamise taha- nii kirjaliku kui suulise teksti mõistmise taha. Seega asusin oma magistrikraadi taotlema eesti keele kui teise keele õpetajana, et saada aru kuidas õpilasi kõige paremini toetada ja õpetada. Esimene praktika oligi EDGARi rühma juures

Millised oli sinu tunded kursusel töötamise alguses? Kuidas nad muutsid sellel teekonnal õppijatega?

Alustades olin ma ebakindlam- kuidas ikkagi õpetada keelt ja ainet samaaegselt. Muret tegi ka see, et seda ainet ei olnud ma varem õpetanud. (Mida konkreetselt õpetada? Kuidas hinnata ainealast arengut? Kuidas hinnata keelelist arengut?)

Õpetada on neid noori nii põnev! Ma õpin ise kultuuri ja ühiskonna kohta kogu aeg midagi uut. Ma pean kogu aeg pingutama, et leida viise kuidas selline suhteliselt abstraktne teema viia keeleliselt ja sisu poolest õpilastele mõistetavale tasemele.

Mis sulle Edgari kursusel õpetades kõige enam meeldib? Mis see sulle kui õpetajale annab?

Näha õpilaste nö. avanemist, tajuda mõtete ja keele arengut on väga innustav. Mulle õpetajana tagab sellel kursusel õpetamine pideva arengu ja suunab suuremale koostööle teiste õpetajatega, et teemad kattuks, saaks sõnavara kinnistada erinevate nurkade alt.

Millised on olnud sinu jaoks suurimad väljakutsed?

Suurimateks väljakutseteks ongi selle teema lihtsustamine keeleliselt ja kognitiivselt mõistetavale tasemele ja viiside leidmine kuidas seda sisu diferentseerida, et kõigile oleks midagi, et osadel õpilastel ei käiks laine üle pea ja teised ei upuks igavusse.

Mida oled enda kohta õpetajana avastanud tänu Edgari kursusel õpetamisele?

Olena seda kursust õpetades aru saanud, et tunni kindel struktuur – häälestamine, sissejuhatus, teemaarendus/kinnistamine ning kokkuvõte, toetab õpilasi ja mind palju rohkem kui ma sinnamaani olin arvanud. Tänu EDGARI kursusele küsin ma lisaks aine ja erialastele küsimustele kõikidelt oma õpilastelt rohkem kuidas nad ennast tunnevad ja mis neile tunnis meeldis, mis mitte.

Milliseid muutusi või edusamme oled õppijates märganud?

Kõige rohkem vast käitumuslike muutusi- aktsepteerimise kasvu, julgust suhelda. Muidugi ka õpilaste indu jagada enda arvamust mida võibolla tihti ainet andes nii palju ei küsita, teemadel millest muidu tundides võibolla ei räägita

Kui õpetaja hakkab õpetama muukeelset HEV-noort, siis mis oleks sinu soovitus talle?

Koostöö teiste aineõpetajatega, ühised kohtumised murekohtade jagamiseks! Palju julgem on minna teemaga mida ka teised samal ajal õpetavad- sünapsite rohkus kinnistab ja tulem on sügavam.

Ole loominguline ja leia see hoob, mis paneb noore päriselt teemadega kaasa tulema.

Diferentseeri, nii palju kui vähegi suudad!

Kuidas näed Edgari-laadsete kursuste tulevikku Eesti kutsehariduses?

Ma arvan, et sellised kursused on üliolulised, vähemalt senikaua kuni meil päriselt tekib eestikeelne kool. (Vast isegi hiljem, arvestades kui liikuv on tänapäeva rahvastik.) On oluline neid noori tasapisi reaalsetesse, elulistesse keelesituatsioonidesse panna ja samal ajal lasta neil avastada iseennast, oma kutsumust, et tekiks võimalus edasi õppida.