Õppijate motivatsiooni ja hoiakute jälgimisel on tähtis õpetajate ühine arusaam õppeprotsessi kavandamise ja läbiviimise põhimõtetest, mida aitab kujundada õpetajate koostöö. Allpool kirjeldatud põhimõtted toovad esile olulisi aspekte, mida arvestada õppeprotsessi kavandamisel ja läbiviimisel. Need rõhutavad õppijakeskset lähenemist, mis soodustab keeleoskuse arengut, iseseisvust ja praktilist kasutust. Lähtudes sobivast õppesisust, turvalises keskkonnas harjutamisest, tähenduslikust kontekstist ja järjepidevast tagasisidest, luuakse tingimused, mis toetavad keele omandamist loomulikul ja tulemuslikul viisil.

Õppeprotsessi kavandamisel ja läbiviimisel on oluline pidada kinni järgmistest põhimõtetest:

1. “Üks raskus korraga” reegli järgimine õppetöö kavandamisel. Kui harjutuse keeleline pool on õpilasele väljakutseks (nt, kasutatakse ainealaseid termineid), siis kavandame ülesandeid, mille sisu ja juhised on lihtsad (õppija ei pea arutlema, järeldama, sügavalt mõtlema). Kui eesmärk on uue teadmise õpetamine (nt õpetame pesu pesemise reegleid), siis on vaja kasutada lihtsat keelt (lihtsad keelendid). Tegevuste kavandamisel tuleb abiks Cumminsi nelikjaotuse mudel, mida käsiraamatus edaspidi põhjalikumalt käsitleme.
2. Kõnelemisoskuse arendamine. HEV-õppijate puhul soovitatakse võimalikult palju arendada nende keele mõistmise ning rääkimise oskust. Tähtis on tagada õppijatele tugi erinevate visuaalsete abivahendite (pildid, skeemid, videod, tõlkevahendid jms) ja fraaside- või lausemallide kujul.
3. Konkreetne (eksplitsiitne) õpetamine tähendusrikkas kontekstis. Keeleõppe puhul, eriti grammatika reeglite seletamise kontekstis, tuuakse välja konkreetse (eksplitsiitse) ja nö nähtamatu (implitsiitse) õppimise kombineerimist. Uuringud on näidanud, et nähtamatu keeleõppe käivitamiseks on vajalik, et õppija pööraks tähelepanu sisendi teatud aspektidele. Kuna õppimisraskusega õpilasel on reeglina tähelepanu püsimatuse tõttu probleemid töömäluga, võivad tal esineda suuremad raskused just nähtamatu keeleõppega. Sel põhjusel eelistavad HEV-õppijad konkreetset õpetamist ja struktureerituid õppetegevusi. HEV-õppijate puhul on samuti väga tähtis selge eesmärgistamine ja tunnitegevuste seos õpieesmärkidega. Oluline on ka õpetada õppijatele keelelisi mudeleid ja anda näiteid keelendite kasutamisest erinevates kontekstides.
4. Diferentseeritud tugi. HEV-õppija puhul sõltuvad tema tugevused ja arengukohad õppijana, sh ka keeleõppijana (nt osaoskuste arengu tase ja kiirus) tema võimekusest ja vajadusest. Seega peavad õppija toetamise strateegiad olema õppijakesksed. Siinkohal on oluline ka strateegiate paindlikkus – õpetaja valmisolek kohandada neid vastavalt sellele, kuidas õppija omandab teadmisi, arvestades tema eripärasid, vajadusi ja keelelist arengut. Oluline on rakendada õppija tugevusi ja keskenduda sellele, mida ta on võimeline tegema. Näiteks ühe düsgraafia ja düsleksia diagnoosiga “Edgari” rühma õpilase puhul kasutasid õpetajad ära tema tugevust, head kuulamisoskust, ning salvestasid talle kuulamiseks tekstid, mida teised õpilased lugesid. Keskendumisraskustega õppijatele andsid õpetajad ülesandeid ühekaupa, mitte mitmeetapilise (mitu ülesannet korraga) töölehe.
5. Omandatud keelendite kinnistamine toetatud suhtlemisel tunnis. Uue oskuse ja keelendi omandamisel ja selle kinnistamisel on oluline tagada õppijatele turvalised võimalused nende harjutamiseks. Need võimalused on paaris- ja rühmatöö, mille käigus õppijad kasutavad fraaside ja lausete malle, ning näidisküsimused ja – vastused. Selleks, et laiendada “Edgari” rühma õppijate võimalusi suhelda eesti keeles, andsid õpetajad neile ülesande intervjueerida Astangu Keskuse töötajaid erinevatel tunniga seotud teemadel, näiteks koristamise harjumused, vaba aja sisustamine või kabineti mööbli paigutus. Intervjuule eelnes ettevalmistav töö nii õppijate kui ka Keskuse töötajatega. Töötajaid oli vaja informeerida vaid sellest, mis kell õppijaid on oodata ja mis teemal intervjuu toimub. Õppijatega läbiviidud eeltöö oli palju mahukam: igaüks sai töölehe küsimustega, mida harjutati eelnevalt ka klassis. Peale intervjuu läbiviimist pidid nad tegema kokkuvõtte, kasutades etteantud lause alguseid. Seega aitas see harjutus teemakohaseid keelendeid kinnistada ning tugevdas õppijate turva- ja kindlustunnet, sest eri ainete õpetajad kasutasid sama lähenemist sõnavara õppimisel ja harjutamisel.
6. Õppijate iseseisvuse tugevdamine. Omandatud suhtluskeele oskuste kinnistamine erinevates toetatud suhtlusolukordades eestikeelses õppekeskkonnas annab õppijatele võimalusi suhelda erinevate inimestega (mis on eriti tähtis, kui õppija ei suhtle eesti keeles väljaspool kutsekooli); õpetab neid reageerima kõnele võimalikus spontaanses kõnesituatsioonis ning arendab nende õpioskusi. “Edgari” rühma õppijate iseseisvuse kujunemist toetab tööpraktika Selveris, teiste kutsekoolide ja asutuste külastused ning erinevad ekskursioonid. Koolivälises eestikeelses keskkonnas olemine motiveerib õppijaid kuulama, tähelepanu pöörama, reageerima kõnele ja olema julgemad eesti keele kasutamisel.
7. Õppesisu aktuaalsus ja jõukohasus õppija jaoks. Selleks, et keele õppimine oleks HEV-õppijat motiveeriv, peab selle sisu olema õppija jaoks aktuaalne ja elulähedane ning õppimine peab olema korraldatud sellisel viisil, mis võimaldab õppijal sellest osa võtta ja sellega võimetekohaselt hakkama saada. “Edgari” rühma õppekavas on olulisel kohal praktiline õppeaine nimega “Igapäevaelu oskused”. Selle raames otsustavad õppijad ühiselt, milliseid roogasid valmistada, käivad poes vajalikke toiduaineid ostmas, teevad toitu õppeköögis ning koostavad eelarve. Samuti harjutavad ja õpivad nad igapäevaseid toiminguid, nagu koristamine ja pesu pesemine. Kõik need tegevused on põimitud vastava eestikeelse sõnavara õppimisega.”

Hindamise põhimõtted

Hindamine on õppeprotsessi oluline osa. Lisaks eesti keele omandamise jälgimisele, on oluline ka hinnata õppijate ainealaste teadmiste omandamist ja üldist hakkamasaamist eestikeelses õppes. Üheks väljakutseks hindamisel on olnud see, et siiamaani ei ole olnud välja töötatud spetsiaalseid kompleksseid mudeleid, mille abil oleks võimalik hinnata toevajadusega õppija eesti keele omandamist teise keelena ja ainesisu omandamist LAK-õppes. Seega, on Edgari kursusel kasutatud erinevate hindamisvahendite kombinatsiooni. Nendeks on olnud oskuste hindamise mudel, jooksev hindamine ja eesti keel teise keelena tasemetöö.

Oskuste hindamise mudel

Oskuste hindamise mudel on uus hindamise mudel, mille töötasid välja Astangu Keskuse spetsialistid koos erinevate õpperühmade meeskonnaga ja piloteerisid 2022/2023. õppeaastal. Esialgne mudel koosneb kahest osast: tööoskuste eeldused ja sotsiaalsed oskused. Tööoskuste eelduste hindamine toimub lähtuvalt õppekavas väljatoodud õpiväljunditest ja sotsiaalsete oskuste hindamine lähtub EQUAL metoodikast tulenevalt 5 valdkonnas: isiklik areng, iseseisvus ja võimed, tervislik seisund ja hügieen, sotsiaalne kaasatus. “Edgari” rühma puhul oli hindamise üheks oluliseks komponendiks õppijate eesti keele oskus, mille raames õppijaid hinnati sellistes valdkondades nagu kuulamine (eesti keele mõistmine), kõnelemine (eesti keele kasutamine nii olmeteemadel kui ka ainealastes suhtlusolukordades) ning lugemise ja kirjutamise alused.

Jooksev jälgimine ja tagasisidestamine

Igapäevase õppetöö käigus on kõige tähtsamateks hindamisvahenditeks õppijate jooksev jälgimine ja tagasisidestamine: kas õppijad saavad klassis toimuvast ja õpetajast aru, kas oskavad lahendada ülesannet. Mõistmist kontrollitakse, kas piltide abil (nt õpetaja palub õppijal osutada ühele või teisele pildile) või kordamise abil: õpetaja palub õppijal korrata või selgitada talle, mis tuleb ülesandes teha. Õpetajate koostöö ja omavaheline infovahetus aitavad õpetajatel luua õppijate profiili. Regulaarsete koostöiste kohtumiste ajal arutavad “Edgari” rühma õpetajad õppijate tunnikäitumist, nende reaktsioone eestikeelsele kõnele, valmidust osaleda tunnitegevustes jne. Selline infovahetus soodustab õppijast tervikliku pildi kujunemist ning aitab õpetajatel mõista, millises teise keele omandamise etapis õppija on ja millist tuge ta vajab

Tasemetöö

Soovides saada objektiivset pilti õppijate edasijõudmisest eesti keele õppimisel, kasutati “Edgari” rühma õppijate puhul eesti keele kui teise keele neljanda ja seitsmenda klassi tasemetöid. Esimene tehti sügisel ja teine viidi läbi kevadel. Tasemetöö testib õppijate nelja keelelist osaoskust A1 ja A2 tasemel. Toevajadusega õppijate puhul ei olnud võimalik kasutada tavalist A1 või A2 tasemeeksamit, sest see oleks neile oma sõnavara ja struktuuri poolest (pikk ja kognitiivselt nõudlik) liiga keeruline. Kuigi neljanda (A1) ja seitsmenda (A2) tasemetöö kasutamisel on olnud ka mõningaid miinuseid, näiteks ei vastanud sisu alati õppijate vanusele ning autismispektrihäirega õppijatele valmistas raskusi abstraktsete olukordade kirjeldamine kirjalikult, on nende testide läbiviimine andnud objektiivse ülevaate õppijate osaoskuste arengust eesti keele kui teise keele omandamisel õppeaasta jooksul