Õpetaja tegevusplaani koostamine algab õppeprotsessi kavandamise ja läbiviimise põhiaspektide kaardistamisest. Pärast ainekavaga tutvumist alustatakse õppetöö planeerimist konkreetsete teemade kaupa, lähtudes õpiväljundite sõnastamisest. Silmas pidades lõimitud aine- ja keeleõppe põhimõtteid ning õppeprotsessi kaksikfookust, peab õpetaja määratlema nii ainealased kui ka keelelised õpiväljundid.
Sihtkeelne, st eestikeelne, õpe tähendab, et igal teemal ja tunnil on eesmärk arendada ka sihtkeele oskust. Kõik tegevused ja õpitulemused tuleb seostada keeleõppega – õpilane õpib sisu läbi sihtkeele. Näiteks kui eesmärk on, et “Õpilane selgitab tervisliku toitumise kasulikkust”, siis eesti keele kui teise keele õppes tähendab see, et õpilane oskab teemast aru saada, luua seoseid ning väljendada oma mõtteid eesti keeles sobival tasemel. Sõnastades nii ainealaseid kui ka keelelisi õpiväljundeid tuleb meeles pidada, et need peavad olema konkreetsed, mõõdetavad, ajastatud ja tulemust kirjeldavad. Selgelt sõnastatud õpiväljundid annavad kindla aluse hindamiskriteeriumide määramiseks ning aitavad õpetajal valida sobivad hindamismeetodid.
Lähtudes seatud õpiväljunditest, õppijate toetuse vajadustest ning nende eesti keele oskuse tasemest, valib õpetaja sobivad õppemeetodid ja õppematerjalid. Vajaduse korral kohandab ta materjale, muutes neid lihtsamaks ja arusaadavamaks ning toetab õppimist visuaalsete vahenditega. Õpetaja jälgib, et õppijad saaksid õppida turvalises ja motiveerivas keskkonnas, ning teeb vajadusel muudatusi õppekeskkonnas, et tagada kõigile õppijatele paremad võimalused osalemiseks ja edasijõudmiseks. Õpetaja tegevusplaan peab lähtuma sellest, et õppijal on samaaegselt nii teise keele omandamise väljakutse kui ka kognitiivsed ja/või käitumuslikud eripärad. See tähendab, et iga teema ja tund planeeritakse kaksikfookusega: ainealane eesmärk pluss eesti keele eesmärk, kuid mõlemad tehakse HEV-õppijale jõukohaseks.
Soovitused õpetajale
Häälestusfaasis aktiveeri varasem kogemus ja esimene keel (näitelaused eesti keeles, pildiseeriad, esemeid/kogemusi meenutavad küsimused), lühenda juhiseid ja anna need mitmel viisil (suuline + visuaalne + näitamine). Põhiosas kasuta eksplitsiitset õpet(mudeldamine → koosharjutus → iseseisev lühiharjutus), “üks raskus korraga” reeglit ja Cumminsi nelikjaotuse loogikat: kui keel on uus, hoia sisu konkreetne; kui sisu on uus, kasuta tuttavaid keelendimalle.
Töömälu ja tähelepanu toetamiseks jaga ülesanded väikesteks sammudeks, annakordus- ja pausivõimalusi, kasuta piktogramme/skeeme, lausestarte ja rollikaarte suulise keele harjutamiseks; hoia kirjalikud tegevused lühikesed ning toetu kuulamisele ja rääkimisele. Kinnistamisel lase õppijatel kasutada keelt turvalistes suhtlusolukordades (paarisvestlused, õpetaja või majasiseste töötajate intervjueerimine etteantud küsimuskaartidega), võta kasutusele “rääkivad seinad” ja ühiselt täienev piltsõnastik, et sisu ja keel jääksid nähtavaks ka pärast tundi. Õppetööd kujunda ühtse meeskonnana: lepi kolleegidega kokku teema põhises sõnavaras, keelelistes eesmärkides ja lihtsustatud kommunikatsioonireeglites (aeglane tempo, lühilaused, kordamine), et õppija kogeks sama lähenemist kõigis tundides ja koolikeskkonnas.
Tegevusplaanis tee nähtavaks järjepidev hindamine ja paindlik kohandamine. Sõnasta iga teema jaoks konkreetsed ja mõõdetavad keele- ja aine-eesmärgid (nt “mõistab tööjuhiseid X-sammus ja vastab 3 lühilausega”), sea mikrosihtide ajajoon ning otsusta, millal ja kuidas mõistmist kontrollitakse (osutamisülesanded, kordusküsimused, lühikesed minidialoogid, pildipõhine valikvastus). Kirjelda, millal kasutad jooksvat vaatlust ja suulist tagasisidet, millal kogud lühikesi tõendeid (heli sisse lugemised, fotod tööetappidest, täidetud lausestardid) ja kuidas võrdled edenemist lihtsustatud tasemetööde või oskuste mudeli skaaladel.
Planeeri keskkonna- ja käitumuslikud tugivõtted (istumiskohad, kõrvaklapid, taimer, visuaalsed päevakavad), samuti loo korduvad rutiinid tunni alguses ja lõpus (eesmärk → harjutus → enesehindamine pildiskaalal). Lisa plaani koostöö tugispetsialistidega (nt logopeedi/eripedagoogi nõuanded lausestartide või hääldustoe kohta) ja suhtle perega lihtsustatud keeles. Lõpuks sätesta õpetaja enda professionaalse arengu sammud (kolleegivaatlused, ühised teemakavad, LAK-õppe töötoad), et hoida meetodid ühtsed ja ajakohased. Nii muutub sihtkeelne õpe toevajadusega õppijale süsteemseks, turvaliseks ja eduelamust pakkuvaks ning toetab nii kõnelemise-kuulamise arengut kui ka toimetulekut igapäevastes kutse- ja eluolukordades.