Teise keele õppimise teekonnal õppija peab omandama õpitava keele kaht erinevat külge, milleks on suhtluskeel ja ainekeel ehk õppekeel.
Neid kahte aspekti on eristanud Jim Cummins, kes on neid defineerinud kui suhtluspädevust (inglise keeles Basic Interpersonal Communicative Skills ehk BICS) ja ainekeele pädevust (inglise keeles Cognitive Academic Language Proficiency ehk CALP). Nende kahe keelelise pädevuse põhierinevused on toodud allpool tabelis (Teemant & Pinnegar, n.d.).
| Suhtluskeel | Ainekeel |
| seda kasutatakse vahetus suhtluses mitteformaalsetes kontekstides |
sisaldab keele ametlikku ja teaduslikku väljendusviisi |
| emakeelena on omandatud lastel viiendaks eluaastaks |
emakeelena omandamine algab peale viiendat eluaastat ja kestab kogu elu; |
| ei eelda/sisalda lugemis- ja kirjaoskuse arendamist |
eeldab hästi arenenud lugemis- ja kirjaoskust |
| koosneb vestluses kasutatavast sõnavarast | sisaldab mitut tuhandet ametliku ja teadusliku väljendusviisi sõna |
| seostub nõrgalt õppeedukusega | seostub tugevalt õppeedukusega. |
On oluline meeles pidada, et ainekeele omandamine võtab pikka aega. Näiteks, teise keele õppija suudab omandada oma ealisele normile vastava suhtluskeele kahe aastaga, kuid ainekeele omandamine võtab viis kuni seitse aastat (Teemant & Pinnegar, n.d.;
Colorín Colorado, 2019).
Ainekeele pädevus ei eelda ainult sõnavara omandamist: selle areng eeldab selliseid oskusi, nagu võrdlemine, klassifitseerimine, sünteesimine, hindamine jne (Colorín Colorado, 2019).
Seega, ainekeele omandamine on väljakutse eesti keelest erineva kodukeelega HEV-õppijale nii keelelise keerukuse kui ka nõutud kognitiivsete oskuste arengu poolest.