Kuigi teise keele omandamise kiirus on individuaalne, läbivad kõik teise keele õppijad õppeprotsessis samad etapid.

Nende etappide eripäradega arvestamine ja vajaliku toetuse pakkumine õppijale teevad keele omandamise tõhusamaks.

Esimese keele kasutamise etapp ei kesta tavaliselt pikalt. Selle jooksul kasutab eestikeelses keskkonnas õppima asuv inimene suhtlemiseks ainult oma esimest keelt, isegi kui mitte keegi tema ümber ei mõista teda lihtsalt selle tõttu, et ta suudab suhelda ainult oma emakeeles.

Vaikiv ehk mitteverbaalne etapp on väga oluline teise keele omandamise jaoks. See on aeg, mil õppija võtab aega selleks, et kuulata teisi, töödelda eestikeelset sisendit ja arendada oma retseptiivset sõnavara (Krashen, 1985 viidanud Bligh, 2014). Need on sõnad, mida õppija tunneb ära, kui neid kuuleb, kuigi ise ta neid veel ei kasuta. Selle perioodi nimetus ei tähenda seda, et õppija ei suhtle: ta kasutab kehakeelt, võib korrata sõnu kooris. Sellel etapil on oluline, et õpetaja räägiks õppijaga ainult sihtkeeles ehk eesti keeles: seega ta tekitab õppijal otsese vajaduse ja välise motivatsiooni ennast kuulata ja mõistma õppida. Kui õppija kuuleb õpetajat oma esimeses keeles rääkimas, mõistab ta, et saab õpetajaga selles keeles suhelda ning tal kaob vajadus keskenduda eesti keele mõistmisele ja õppimisele.

Holofraaside kasutamise etapil õppija mõistab igapäevast kõnet, oskab vastata lihtsatele küsimustele õpitud teema raames. Tal on valmisolek sihtkeeles rääkida, kuigi teeb seda, kasutades keelefraase, eelkõige neid, mida õpetaja tihti kasutab tunnis või mida õppija tihti kuuleb õppekeskkonnas. Need võivad olla sellised, nagu “Kuidas läheb?”, “Näeme homme!”, “Pane tähele!” , “Pea meeles!” jne. Õppija kasutab neid fraase tervikuna, ilma selleta, et ta eristaks neis eraldi sõnu või nende tähendust. Keele omandamise alguses aitavad need keelefraasid õppijal navigeerida õppeprotsessis ning kergendavad vestluses osalemist. Kuigi hiljem, kui õppija keelearengu tase tõuseb, on õpetaja ülesandeks aidata õppijal keelefraaside kasutamist vähendada. Seda saab teha, kasutades keelefraasi kuuluvaid sõnu teistest kontekstides, fraasides ja lausetes, näiteks “Ma näen sind.” , “Mida sa näed, kui vaatad aknast välja?” jne.

Produktiivse keelekasutuse etapil orienteerub õppija hästi teemade raames omandatud sõnavaras ning oskab ise koostada fraase ja lauseid. Sellel etapil on õpetaja ülesandeks toetada õppijat keelefraaside kasutamisest loobumisel ning oma fraaside ja lausete ehitamisel. Selleks võib õpetaja kasutada erinevaid malle, kus õppija saab ise sõnu vahetada. Nt, “Mulle meeldib /midagi/ teha.”, kuhu õpilane lisab da-infinitiivi vormis tegusõna oma valikul.

Järgnevalt anname vastused mõnedele korduma kippuvatele küsimustele, mis enamasti õpetajatel teise keele arengu etappidega tekivad.

“Kui ma oskan õppijate esimest keelt, kas ma võin toetada õppijat, kasutades tõlget tema emakeelde?”

Rääkides õppijaga ainult õppekeeles, s.t eesti keeles, tekitab õpetaja temas vajaduse kuulata ja püüda mõista, mis on oluline keele omandamise protsessi käivitamiseks. Kui aga õpetaja tõlgib tunnis õppijale või kasutab nii eesti kui ka õppija emakeelt, annab ta sellega õppijale signaali, et selles klassiruumis saab ta hakkama ka oma emakeeles rääkimisega ning et kahe keele kasutamine on õppeprotsessi loomulik osa. Seega väheneb ka õppija motivatsioon keskenduda eestikeelse kõne mõistmisele või selle kasutamisele. Õppija toetamine tõlkimise kaudu võib viia liigsesse tuginemisse tõlkele: kui ta küsib õpetajalt või otsib ise sõnale tõlget, saab ta küll lahenduse sõna tähenduse mõistmiseks, kuid see ei aita tal sõna meelde jätta.

“Kui kiiresti hakkab õppija eesti keeles rääkima?”

Teise keele omandamine ning selle protsessi kulg ja kiirus on individuaalsed. Need sõltuvad paljudest teguritest, nagu keelekontakti intensiivsus, õppija hoiakud omandatava keele suhtes ning talle pakutav toetus. Vaikiva perioodi kestus võib ulatuda kahest nädalast kuni kuue kuuni, kuid see etapp võib olla ka pikem, sõltuvalt õppija individuaalsetest eripäradest.

“Kuidas saan teha oma eestikeelse kõne õppijale mõistetavaks?”

Õpetaja saab kasutada erinevaid vahendeid, et olla õppijale mõistetav. Ülesande selgitamisel on hea kasutada pilte, näiteks pildiseeriat, mis aitavad õppijal mõista, mida ja millises järjekorras tuleb teha. Keeruliste mõistete seletamisel on abiks suhtluskeelsed sünonüümid ja lihtsad selgitused. Näiteks sõna “julgus” saab selgitada õppijale arusaadavama ja konkreetsema fraasiga, nt “kui mina ei karda, siis ma olen julge”.

“Kuidas saan aru, et õppija mind mõistab?”

Teise keele õppimise toetamiseks on oluline veenduda, et õppija sind mõistab. Selleks esita talle täpsustavaid küsimusi, näiteks: “Mida sa teed esimesena? Mida sul on vaja lugeda või kirjutada?”. Samuti võib koostada skeemi ülesande etappidest ja selle abil paluda õppijal selgitada, mida ta peab tegema.

“Kui palju uusi sõnu/mõisteid jõuab õppija ühes tunnis õppida?”

Oluline on õppijat uute sõnadega mitte üle koormata. Soovitatav on tutvustada ühes tunnis kuni kuus uut sõna või mõistet.